ÜRO Inimõiguste Sektori Peaassamblee resolutsioonist:
http://www.unhchr.ch/html/menu6/2/fs6.htm

Inimeste kadumistest

Sissejuhatus

Saabuvad tundmatud tegelased. Sisenevad jõuga rikaste või vaeste kodudesse, eramajja või hotelli, linnas või maal, kus iganes. Tulevad päeval või öösel. Tavaliselt erariietes, vahel ka vormis, relv alati kaasas. Arreteerimisaluseid nimetamata, dokumente esitamata, tihti ütlemata kes nad on või keda esindavad. Viiakse või lohistatakse üks või rohkem pereliiget autosse, kasutades vajadusel selleks jõudu.

See on tüüpilie "Isikute kadumise" draama algus, jõhkraim inimõiguste rikkumise vorm.

Deklaratsiooni "Kodanike kaitse isikute kadumise kohta", avaldatud 18. detsembril 1992.a. ÜRO Inimõiguste Sektori Peaassamblee resolutsioonis 47/133, on öeldud: "Isikute kadumine" on inimeste arreteerimine, kinnipidamine, inimrööv, vastu nende tahtmist, või mõnel muul viisil ilma jätmine vabaduslikest õigustest, valitsuse erinevate astmete, või osakondade töötajate poolt või samuti valitsuselt otseselt või kaudselt ülesandeid saanud organiseeritud gruppide või üksikisikute poolt, millele järgnevad keelud avaldamaks asukohti või kadunute saatust. Keeldutakse tunnistamast, et on rämedalt rikutud vabaduslikke õigusi, jättes inimesed ilma kohtulikust kaitsest.

Selline inimeste “kadumine” on ilmselgelt kangestumapanev. Kannatanutele tähendab see sagedaid füüsilisi piinamisi, olla pideva hirmu all ellujäämise ees. Kannatanute omastele tähendab see olla hirmul lähedaste saatuse ees, elada lootuste ja allaandmiste keskel, oodates, vahel aastaid, uudiseid, mis võib-olla kunagi ei saabu. Kannatanud on hästi teadlikud sellest, et nende perekonnad ei tea, mis neist on saanud ning ka seda, et on väga väike võimalus, et keegi neid selles aitaks. Olles eemaldatud seaduse kaitsest, ja kõrvaldatud ühiskonnast, on  ära antud  kõik õigused, jättes nad kinnipidajate halastuse ja armu alla. Kui lõpp resultaat ei ole surm, siis vähemalt kannatavad "kadunud"  pikaajalise füüsilise ja psühholoogilse trauma all, saavutatud ebainimliku jõhkruse ja piinamise tulemusena, mis sellist tegevust tavaliselt saadab.

Kadunud inimese pere, tuttavad ja sõbrad on jäetud üle elama aeglast vaimset piinamist, teadmata kas nende lähedane veel elus on, ja kui on, siis kus teda hoitakse, millistes tingimustes ja millises tervislikus seisundis ta on. Samuti teavad lähedased, et ka nemad on ohus, et tõeotsimine võib neilegi tuua samad tagajärjed, mis seab nad veel suuremassegi ohtu.

Perekonnad satuvad sageli ka majanduslikku hätta, tulenevalt isikute kadumisest. See kadunu on tihti ka perekonna finantseerijaks. Ta võibolla on ainus pereliige, suuteline maad harima, või hooldama pereäri. Emotsioonid murduvad enamgi veel, kui kaotatakse materjaalsed kulutused, juhul kui keegi otsingud ette võtab.

Lisaks eelnevale, kadunute pered ja tuttavad ei tea millal, või kas, nende lähedased naasevad, mis teeb raskemaks sisseelamise uude ellu. Mõndadel juhtudel muudab riiklik seadusandlus võimatuks saada pensioni, või muid toetusi surmatunnistuse puudumisel, mistõttu on sageli lõppresultaadiks majanduslik ja sotsiaalne ahistatus.

Tõlge: www.peegel.com