Eriarvamus Riigikogu 1994. aastal Eesti Vabariigi territooriumilt parvlaevaga Estonia sõjatehnika väljaveo asjaolude väljaselgitamiseks moodustatud uurimiskomisjoni lõpparuande juurde

19. detsembril  2006

Käesolev eriarvamus  käsitleb aruande VI ja VII peatükki, ehk kokkuvõtet ja ettepanekuid Vabariigi Valitsusele. Ühtlasi juhin tähelepanu ka asjaolule, et komisjon ei ole kahetsusväärselt lähtunud oma töö korraldamisel vajadusest anda selle käigus selgunud asjaoludele hinnang. Viimane kohustus tuleneb aga Riigikogu otsuse alusel püstitatud ülesannetest ja komisjoni mandaadist.

Komisjoni töö käigus kogutud salajane informatsioon  on kaitstud vastavalt riigisaladuse hoidmist käsitletavatele õigusaktidele. Riigikogu liikmetel on õigus töötada riigisaladusega tulenevalt seadusest, millest lähtub ka kohustus teatavaks saanud salastatud informatsiooni hoida ja kaitsta. Seega ei ole küsitletud ametiisikute poolt teadlikult  asjassepuutuva informatsiooni varjamine ja parlamendikomisjonile valetamine õiguspärane ega õigustatud.

Küsimusele kas ja kes teadsid ning aitasid kaasa sõjatehnikavedude toimumisele Eestist Rootsi ning  kuidas tuleb nimetatud tegevust hinnata:

1. Komisjon on oma lõpparuande esimestes osades käsitlenud seda, et  sõjatehnikavedude näol parvlaeval Estonia vähemalt 14. ja 20. septembril 1994. aastal oli tegemist salakaubaveoga. Pikemalt on analüüsitud ka seda,  kuidas pidanuks  strateegilise kauba  alla kuuluva tehnika vedu toimuma, et seda oleks saanud lugeda kooskõlas olevaks Eesti õiguskorraga.

Samuti  märgib  komisjon lõpparuandes viidatetes küsitletud ekspertidele, et  “professionaalne luureteenistus ei oleks sõjalise sisuga sensitiivset tehnikat   transportinud tsiviillaevaga ning deklareerimata.”

Järelikult ei saa komisjon jätta võtmata ka seisukohta selles osas, et hinnata nimetatud tegevuse vastavust Eesti huvidele. Eesti seaduste rikkumine, tsiviilalusel reisivate inimeste panek kõrgendatud ohu sfääri ning ametnike eraviisiline tegevus sõjatehnikaga hangeldamisele kaasaaitamisel, ei saa olla Eesti huvides. Liiatigi kui kuni 13.detsembrini 2006. aastal pidanuks komisjon oma järeldustes märkima, et Eesti pool (s.t. pool kui riik) ei teadnud ega osalenud nende vedude korraldamisel, sest Rootsi toonase luurejuhi ütlus, et koostöö toimus ametlikult ja Eesti poole palvel,  ja et veoste sisu  kohta esitati Eestile ka memo, ei olnud  komisjoni töö käigus kogutud tõenditele tuginedes leidnud kinnitust.

Eesti kui isesesiva riigi võimalus teha ametlikku koostööd kehtivatest seadustest ja julgeolekuhuvidest lähtuvalt oli 1994. aastal täiesti olemas. Selleks oli lepinguline baas Rootsi Kuningriigiga loodud ning teadaolevalt ka praktikas kasutusel.   Küll aga ei saa komisjon oma töö käigus kogutud informatsioonile tuginedes kinnitada, et  kõnealustel kuupäevadel  toimunud sõjatehnikaveod oleks toimud  nimetatud lepingu raames, mis omakorda kinnitab veelgi komisojoni varasemat hinnangut, et tegu oli salakaubaveoga s.t. ebaseadusliku tegevusega.

2. 13. detsembril 2006. aastal toimunud komisjoni koosolekul ilmenud informatsioon  kummutab aga ühemõtteliselt tolleks hetkeks komisjoni vaatevinklist korrektse väite nagu ei omanuks Eesti mitte mingisugust informatsiooni sõjatehnika vedudest kõne all oleval ajaperioodil. Seega ei saaks lõpparuanne  ka selliseid järeldusi sisaldada.

Nimelt teatas komisjoni liige, Isamaa ja Res Publica Liitu  kuuluv Trivimi Velliste, et tema valitsuse liikmena teadis kõnealustest sõjatehnikavedudest. Ühtlasi kinnitas Velliste, et tõele ei vasta ka komisjoni järeldus, et  komisjoni poolt küsitletud kõrged  Eesti ametiisikud ei teadnud sõjatehnikavedudest, mida on kinnitatud nii suuliste küsitluse kui ka kirjalike vastuste vormis. “See väide ei vasta tõele, et Eesti juhid, kes on siin käinud tunnistusi andmas, et nad ei teadnud mitte midagi. See väide ei vasta tõele,” teatas Velliste.

3. Kui komisjoni nõustanud eksperdid on kahelnud selles, et tegu oli luureoperatsiooniga, tuleb tähelepanu pöörata veel asjaolule, et isegi juhul kui  Eesti, kes ühe poole väitel osales “ametlikult” luureoperatsioonis ning komisjoni varasema järelduse kohaselt “ei teadnud ega osalenud” sõjatehnikavedude korraldamisel ning komisjonis vaidlusi põhjustanud  küsimus, kas tegu oli luure või strateegilise kauba väljaveoküsimusega, ei saa Eesti Vabariik oma territooriumil luurata ega sellel otstarbel õiguspäraselt võõrandada endale kuuluvat vara, mis jäeti siia lahkunud Vene Föderatsiooni sõjaväe poolt, ilma,  et sellest jääks maha jälg.

Nimetatud vastuolu seisneb ühelt poolt selles, et on ilmenud Eesti poole osalus ja teadmine ning teiselt poolt see, et  sõjatehnika võõrandamisest ei ole jälgi ning sellest järeldub, et tegu oli riiklikul tasemel aktsepteeritud salakaubaveoga. Viimase vältimiseks tulnuks jälgida toona kehtivat õiguskorda strateegilise kauba väljaveo kohta. Luuretegevuse retoorikas Eesti huvides tuleb kahelda aga põhjusel, et  koostöö luuramiseks iseendale ametlikult kuuluva vara  suhtes ei ole lihtsalt võimalik. Viimane tõdemus tuleneb aga nn juulilepetest, mille alusel siia jäänud sõjatehnika kuulus Eesti Vabariigile ja selle ametlik üleandmine oli võimalik ja võis tuleneda Eesti julgeolekuhuvidest, millise tegevuse kohta puudub aga Eesti riigiasutustel suuline või kirjalik tõendusmaterjal.

Tuginedes eeltoodule leian, et komisjon oleks pidanud oma lõppjäreldustest nimetatud vastuolud kõrvaldama, andma neile ühemõttelise hinnangu ning et ettepanekutes Vabariigi Valitsusele pidanuks kajastuma ka järgmised ettepanekud:

1.   Esitada  Rootsi Kuningriigile järelepärimine sõjatehnika vedudes Eesti poolel osalenud isikute tuvastamiseks ning veose sisu käsitleva ülevaate saamiseks. Eesti poole kaasamise nõue ei ole piisav ega asjakohane. Ilmnenud asjaolude valguses peaks Eesti Parlament andma Valitsusele selge suunise ka ise uute uurimismenetluste algatamiseks;

2.  Teha Rootsi Kuningriigile ja Soome Vabariigile ettepanek vaadata üle nn hauarahulepe ning moodustada uute uurimistoimingute tegemiseks uus rahvusvaheline uurimiskomisjon, kelle ülesandeks on uute asjaolude valguses kontrollida rahvusvahelise komisjoni lõppraporti järeldusi ning koguda vrakilt uusi tõendeid.

3.   Laevahuku ohvrite omaste ühistegevuses finantsiline toetus õigusabi ostmiseks  seonduvalt  kaebuste menetlemise või esitamisega  erinevates rahvusvahelistes  kohtuinstantsides.

4.   Avada uus kriminaaluurimine tuvastamaks isikuid, kelle teadlik või tahtlik tegevus või tegevusetus viis seonduvalt sõjatehnika salajaste vedudega suure ohvrite arvuga  laevahukuni. Kuna erinevad uurimised ei ole käsitlenud laeval olnud lasti sisu, kuid viide sõjatehnika vedudele ja selle mõjule uurimise objektiivsusele on ilmselged  ei saa  ilma lasti uurimata väita, et kriminaalmenetluse lõpetamise aluseks oli koosseisu puudumine.

Evelyn Sepp

Riigikogu liige