Relvaost Iisraelist

Ajakirjast "Kultuur ja Elu" 4/2006
http://kultuur.elu.ee/ke486_toomepuu.htm#top

Laari valitsuse relvaost pälvib siiski meenutamist. Sellega oli seotud rahva ja Riigikogu petmine, riigi raha raiskamine, korruptsioon, Põhiseaduse rikkumine ja kummaline kohtuprotsess. Põhiseaduse 65. paragrahv sätestab, et Riigikogu otsustab valitsuse ettepanekul riigile varaliste kohustuste võtmise. Laari valitsus sõlmis aga salajase lepingu, millega võeti riigile kohustus seitsme aasta jooksul tasuda umbes 65 miljoni dollari väärtuses võlakirju, sellest isegi Riigikogule teatamata, rääkimata eelnevast Riigikogu otsusest.

Asi tuli päevavalgele, kui Iisraeli TAAS relvatehas ebaseaduslikult väljaantud veksleid suure hinnaalandusega müüa pakkus. Niihästi rahvale kui Riigikogule väitsid Laar ja ta kaassüüdlased, et ost oli kasulik, sest sellega sai Eesti endale suurepärased NATO standardiga relvad.

See tuli mulle üllatusena, sest minu teadmise järgi üksi nendest NATO standardiga ei olnud. Viiekümne miljoni dollari eest sisaldas ost Iisraeli-Araabia sõdade ajal lahinguväljalt koristatud vene relvi, mis hiljem roostetanud vanarauaks osutusid.

Pöördusin igaks juhuks NATO Standardiseerimise ülema poole, et ta mu arvamust kinnitaks. Seda ta tegi. Laari ja ta lähikondlaste väited olid valed, mitte ükski ostetud relvadest ei olnud NATO standardiga. Kontrollides relvade hindu, selgus, et valitsus oli maksnud umbes kolm korda rohkem, kui samalaadsed või paremad relvad maksid turul. Arvestasin välja, et iga kord, kui sõdur treeningus kümme sekundit Iisraeli automaadi päästikule vajutas, oli valitsuse poolt ostetud padrunite kulu suurem kui tolleaegse pensionäri terve kuu pension.

Veelgi kummalisemad olid lepingu sätted. Valitsus andis loa ainult ühel Riigikogu liikmel lepingut põhjalikumalt uurida ja Riigikaitse komisjon volitas mind seda tegema. Mul õnnestus kaasa võtta üks USA armee laialdaste kogemustega relvaostuekspert, kes teatas, et talle jääb täiesti arusaamatuks, miks Eesti riik selle lepingu sätetega nõustus.

Esialgne TAAS relvatehase esindaja oli Samuli Lazinski, endine Juudi Kultuuri Seltsi esimees, kes väitis, et tema vahendusleping nägi ette kolm protsenti tehingu hinnast temale ja kaks protsenti ostjatele altkäemaksudeks. Ta kaebas, et lepingu tegemine oli antud Eesti poole nõudel üle juudisoost ärikale Leonid Apananskile, kes oli lubanud tublisti suuremad altkäemaksud välja kaubelda.

Huvitaval kombel olid niihästi Mart Laar kui Apananski märgitud Eesti Vabariigi esindajatena ostu läbirääkimistel, nagu oli kirjas asjaosaliste poolt allkirjastatud protokollis. Protokolli koopia, mille ma huvi pärast jätsin oma Riigikogu laua sahtlisse, oli sealt üleöö kadunud ning sellepeale levitas peaminister, vist raskes olukorras kaine mõtlemisvõime kaotanuna, uut protokolli koopiat, millest Apananski nimi oli eemaldatud. Keegi tegeles ilmselt ka võltsimisega. Suured rahad nõudsid suuri tegusid.

Hiljem väitis üks endine Kaitseministeeriumi juriidiline nõunik Eestit külastanud USA kolleegidele, et temal keelati korduvalt relvaostu uurida, öeldi isegi, et tal võib relvaga õnnetus juhtuda, kui tal selle asja vastu huvi ei kao.

Kui ma kohtus üritasin ebaseaduslikku relvaostu vaidlustada, oli mulle tagajärg juba siis selge, kui nägin kohtunikku ja valitsuse kaitsjaadvokaati Urmas Arumäed teineteist õlale patsutades, laiad naeratused näol, kohtuniku kambrist väljumas. Kohtunik ei võtnud vastu ühtegi dokumenti, mida ma üritasin asitõendiks esitada, ei lubanud üle kuulata ühtegi kohtusaalis ootavat tunnistajat ja keelas kohtule esitada isegi kogu asja iva – relvaostulepingut. Sellele kohtunikule oli juba teatatud, et tema reputatsioon ei võimalda tal kohtunikuna edasi töötada. Ilmselt ei takistanud see tal sobivas firmas advokaadina edasi tegutseda – pärast protsessi asus ta tööle Urmas Arumäe omandis olevasse advokaadibüroosse.

Tollane Mart Laari peaministrikarjääri madalpunkt oli küll vist tema selgitused Riigikogu infotunnis Iisraeli relvaostu ja oma nõuniku Apananski tegevuse kohta. Kui isegi parteikaaslased Laari vastuste üle valju häälega naerma hakkasid, oli ta enda näol samuti viril naeratus. See meenutas mulle vana nalja külatolast, kelle üle nalja heideti. Küsimusele, mida tema naerab, vastas too: eks ikka sedasama, mida teisedki…