Jutta Rabe intervjuu Håkan Bergmarkiga

1.osa

Jutta Rabe poolt videolindile salvestatud intervjuu endise rootsi viienda miiniväe divisjoni eliitrühma kuulunud tuukri leitnant Håkan Bergmarkiga, kes sukeldus koos teiste tema gruppi kuulunud tuukritega Estonia vrakile juba 1. oktoobril 1994 uurimislaevalt HMS URD. Intervjuu leidis aset Bergmarki initsiatiivil Saksamaal 19.-20. detsembril 1999. ELA koduleht ei vastuta intervjuu sisu või paikapidavuse eest.

Jutta Rabe: Kas Te räägiksite oma karjäärist?

Håkan Bergmark: 1978-79 tegin läbi sõjalised allvee hävitusõppused rootsi mereväes. Pärast seersandi auastmemi jõudmist oli mul võimalik valida, kas minna õppustega edasi ning tõusta ohvitseriks või teha läbi tavaline ajateenistus ja naaseda tsiviilellu. Valisin ohvitseritee mitmel põhjusel. Niisiis olen praeguseks rootsi mereväe reservarmee ohvitser.

Mis puutub sukeldumisse, siis selleks olen saanud väljaõppe akvalangistina, kandes akvalangisti varustust kõikide  operatsioonide ajal, tehes läbi sadu tunde treeninguid osa võttes teaduslikest uuringutest ja päästetöödest, otsides merest kadunud varustust, inimesi ning mis iganes kaotsi läinud asju, neid siis kõrvaldades, hävitades või päästes – see on akvalangistide töö põhiülesanne.

1979. aastal võttis rootsi kasutusele uue revolutsioonilise hingamissüsteemi, mis võimaldas sukelduda sügavamale kui kunagi varem ja püsida seal kauem, ilma dekompresseerumisaega pikendamata.

Olin üks sukeldujatest, keda kutsuti selle varustusega tol aastal treenima 125 meetri sügavusse, mis on tuukri jaoks väga kriitiline piir. Seal pead otsustama, missugust gaasi kasutada, missugusi ohutusvahendeid valida.

Julgen väita, et rootsi mereväe sukelduskool on üks paremaid maailmas või oli seda vähemalt 70-date lõpus.

JR: Kas võite öelda, et olete kogenud sukelduja?

HB: Kindlasti. Mitmes projektis kasutati meie abi 18 kuud kestva koolituse ajal ära. Võtsime osa mitmest Teise Maailmasõjaaegse torpeedo ja meremiinide kahjutukstegemisoperatsioonist, kaasaarvatud lõhkeaine paigaldamisest nende külge.

Saime koolituse lõhkeainetega käsitlemiseks kahel erineval eesmärgil. Esiteks: hävitada, kahjutuks teha ja kõrvaldada võõraid miine ja torpeedosid. Teiseks koolitati meid välja sabotaazhi eesmärgil, kus tuukreid kasutatakse sildade ja muude objektide juurde lõhkeainete panemisel, et neid siis hävitada. Me treenisime lõhkeainetega mitmeid sadu tunde. Seega olime me harjunud igasuguseid erinaevaid lõhkeaineid kasutama.

JR: Kas kuulusite mingisse erirühma? 

HB: Kuulusin rootsi viienda miiniväe divisjoni eliitrühma. Meid oli tol aastal kokku 13 ohvitserikraadi taotlejat ja mina olin neist ainuke, kes selle sai. Ülejäänud kukkusid läbi, ei saanud hakkama. Minu alluvuses olnud eratuukritest, kes olid minu õpilased, lõpetasid ainult 22-25 viiesajast kursused edukalt. Tegemist oli eliitrühmaga. Väga suur nõudlus oli ka nende järele, kes tegid akadeemilist uurimistööd.

Me õppisime sukeldumisega seonduvat meditsiini ja analüüsisime sukeldumisega kaasnevaid  õnnetusi. Näiteks ka seda, kuidas iseennast opereerida, haavu kinni õmmelda, tilgutite külge ühendada ja muud. Suurt rõhku pandi nii vaimsetele kui füüsilistele nõuetele. Mitte igaüks polnud sellisteks treeninguteks valmis.

Ameerika mereväes on näiteks meie tasemel oskused jagatud kahte erinevasse gruppi. On sukeldujad, paljuski sama koolitusega kui meie rühm ning on lahinguvälja sukeldujad, kelle ülesandeks on ujuda sihtpunkti ja tagasi. Niimoodi ei või sukelduda sügavamale kui 10 meetrit.

JR: Kas Te meenutaksite nüüd parvlaevaga Estonia toimunud tragöödiat, mis uppus 28. septembril 1994. Kas suudate seda meenutada?

Håkan Bergmark ja Jutta Rabe intervjuu ajal

HB: Jah. Suudan küll. Seoses selle laeva uppumisega on mitmeid imelikke ja segaseid asju. Mäletan, et tol ööl oli väga halb ilm, anti varajase talve tormihoiatus. Tollel hommikul helises mu äratuskellaga samaaegselt ka telefon. Helistati merevägede keskusest Musköst, kus asub peale mereväe keskuse ka rootsi  helikopteribaas. Helistajad tutvustasid endid kui Päästeteenistust (Räddingstjänsten), mis on ametlik valitsuse osakond Rootsis, mis tegeleb selliste juhtumitega nagu seda oli Estonia hukk.

Nad helistasid ja küsisid, et kas ma oleks nõus jääma väljakutset ootama, ja küsisid ka, kes ma olen ja nii edasi /naer/. Sukeldumiseks või päästesukeldumiseks, oli see milleks nad mulle helistasid. Ma nõustusin ja helistasin oma töökohta ning andsin neile teada, et olen väljakutsel.

Nõustusin, sest olen varemgi lühiajalise etteteatega väljakutsetel olnud.

Mitu päeva läks mööda ja vahepeal helsitasin ma nii muuseas paarile sõbrale, et maad kuulata, kas nemad on midagi sellest kuulnud või kas on midagi sellega seoses toimumas. Nemad teadsid sellest sama vähe kui mina. Sain kõne ka ühelt vanalt kolleegilt, kellega koos sai sõjaväes treeningutel oldud aastail 1978-79, ja ka temale oli öeldud sama: "Väljakutseks valmis olla".

Ja muidugi ma kuulasin raadiost uudiseid. Esimene asi oli see, kui Rootsi peaminister ütles, et laev tuleb kiiresti üles saada, see oli, kui võib öelda, see esimene reaktsioon.

Iseenesestmõistetavalt me arvasime, et tuleb valmis olla päästetöödeks, mis tõotas tulla väga väga raske. Seda tüüpi laev on väga suur, sa ei tea, kus ta seal mere põhjas on, merepõhja pinnase olukord on teadmata. Laeva ülestõstmine on suur töö. Seda on võimalik teha, kuid selleks on vaja erilisi vahendeid.

Niisiis, lõpuks, oleme nüüd vist jõudnud reede õhtusse /30.9.94/. Meile anti minekuks roheline tuli. Kogunesime kõik kokku Lõuna-Stockholmis, mitte sõjaväebaasi territooriumil, vaid selle piiridest väljas lähedalolevas sadamas.

Ja muidugi oli meid mitu. Oli ka sukeldujaid mujalt riikidest, keda ma isiklikult ei tundnud. Varustust oli piisavalt, kõik vajalik valmis seatud. Ainuke asi, mis ei olnud kõige parem, oli puksiir, millelt sukeldusime, too oli päris väike.

Ilm oli tormine, vaibus pisut laupäeva hommikuks, kuid kui ma õieti mäletan, oli tormi ka sel laupäeval, kui sukeldusime /1.10.94/. Olime valmis vette laskumiseks. Kasutasime hingamiseks heelium gaasi, tavalist heelium gaasi, kergekaalulist ja kasutasime ka video kaameraid.

Nähtavus oli väga halb ja esimene ülesanne oli välja uurida, mis positsioonis laev põhjas lebab. Teise grupi ülesanne oli leida visiir, mis oli kõige enne näha, et seda laeva küljes ei olnud. Muidugi leiti see, minu mäletamist mööda umbes ühe meremiili kaugusel, laevast kirde suunas. Ma ise ei olnud selles grupis. Mõlemad grupid sukeldusid üheaegselt.

Siis mingil hetkel, hilja öösel, olime sukelduma minemas. Sukeldumise ajal on alati keegi päästesukeldujaks kaasas, juhul kui midagi peaks viltu minema, [kes jääb tuukrikella - toim.] Tavaliselt on see igav tegevus. Ainuke ajaviide on vahtida TV ekraani /naer/  ja sukeldujaga vestelda. Raske on rääkida heelium gaasi kasutava sukeldujaga, ja seda eriti 100 meetri sügavuses, kuid see on siiski võimalik. Tavaliselt kõik, mis sa vastuseks saad, on "ja" või "ei", see on kõik mis sa kuuled. Mõlemad, nii heelium kui ka surve, moonutavad häält.

Ja siis me nägime ... kõik sukeldujad, kellega koos olime ... paremas laevaküljes auku /meenutab/ jah, see oli laeva paremas küljes, mitte kaugel visiirist, suur plahvatus-auk, mis läks laeva ninaosa suunas.

Me ei osanud muud asjast arvata kui, et see oli selgitus, miks laev põhja läks, see oli meie ainuke arusaam. Muidugi, meie ülesanne ei olnud seda ametlikult otsustada.

Andsime need videolindid üle. Hiljem saime teada, et seda linti, kus auk oli näha, enam ei olnud. See tundus meile kuidagi kummalisena. Rääkisin sellest ühele oma sõbrale, et mida meie kui sukeldujad siinkohal teha saame, mitte midagi.

Rootsi valitsuse ametlik seisukoht on olnud, et visiir eemaldus lainete jõul, kuid meile tundus see imelikuna, kuna laevas oli suur plahvatuse jälgedega auk. Tundus, nagu oleks selle põhjustanud seespoolt laeva vöörist alguse saanud plahvatus.

Võimatu on välistada Põhja-Euroopa vetes olevate vanade meremiinide ohtu, kuid kui see oligi hulpiv meremiin, siis oleks plahvatusjäljed olnud suunaga sissepoole, mitte väljapoole. Niisiis, me ei pressinud seda versiooni peale, seda enam, et keegi ei maksnud meile, ajendamaks meid tõde välja rääkima. Muidugi jälgisime selle õnnetuse järelkajasid.

Rääkides Estoniast, on sellega kaasnenud mitmeid imelikke otsuseid. Ingvar Carlsson, tolleaegne peaminister, väitis selgelt, et oli valmis tegema kõik, et uppumise põhjused selgeks saaksid. Ta tahtis laeva üles tuua. Kaks nädalat hiljem aga oli ta seisukoht muutunud ning uueks plaaniks oli laev katta betooniga. Me ei suutnud kuidagi selgusele jõuda, miks? Ma arvan, et ametlik põhjus pidi olema, kuidas seda nüüd kutsutaksegi - hauarahu kõigile hukkunutele. Kuid see selleks, mina arvasin, et neil oli plaan laevahuku põhjusi varjata.

Aasta hiljem käis veel teisigi sukeldujaid all laeval, ma arvan, et ka nendelt oleks võimalik infot saada.

Meie kogemustest lähtudes on põhjust arvata, et see mida me nägime, oli autotekil plahvatuse tagajärjel tekkinud auk, mis otsekoheselt laeva põhja viis.

See annab ka tunnistust sellest, kust visiir leiti. Kui visiir oleks eemaldunud tänu lainetele, oleks laev oma energial ja kiirusel edasi triivinud ligi ühe meremiili. Samuti on laev 110 meetri sügavusel oleval kallakul, mis annab tunnistust sellest, mis positsioonis laev asetseb ja kuidas ta seal kaldus on, ning kuidas ta on ennast ebatavaliselt kiiresti ümber pööranud. Minu selge arvamus on, et see oli sabotaazh.

JR: Kas mäletate, mitu päeva või tundi Te laeval veetsite?

HB: Mulle maksti /püüab meenutada/ 62 tunni eest, või oli see 64. Neli päeva.

JR: Kas see oli sukeldumistundide arv?

HB: Oo, ei. Sukeldumisaeg, me räägime siin kuni 100 meetri piirist, pinnast põhjani, kui tegelik tööaeg all laeval on näiteks üks tund, mille möödudes on koed gaase täis ning siis on  aeg dekompresseeruda, mis on pikaajaline toiming. Pärast ühetunnist sukeldumist tuleb veeta umbes 48  tundi dekompresseerumiskambris. Nii see on. Kui see laev oleks olnud 50 meetri sügavusel, oleks võinud all olla vee all mitu tundi järjest ning dekompresseerumisaeg oleks ka palju lühem olnud. Niipea kui sügavus ületab 80 meetri piiri, muutub tänapäevaste võimaluste juures vee all oleku aeg limiteerituks ja dekompresserumisaeg väga pikaks, kahjuks.

Erandjuhtudel, mis ei ole küll lubatud ohutuse tagamise põhjustel, sukeldutakse näiteks Norra vetes ka sügavamale ja kauem. Nad püsivad seal vee all 8-10 tundi, sügavuses kuni 200 meetrit ja rohkem, kuid siis peavad nad võib-olla mingi kaks nädalat dekompresseerumiskambris veetma. See ei ole ametlikult ohutusreeglite kohaselt lubatud, kuid seda tehakse.

JR: Te olete kaks korda Estoniale sukeldunud?

HB: Tegin jah kaks sukeldust Estoniale. Mõlemad korrad vööri ümbruses. Teine meeskond oli laeva ahtri osas.

JR: Mitu sukeldujat oli Teie tuukrikellas*?

HB: Meid oli tuukrikellas kokku kuus. Ei, seitse. Kuus sukeldujat ja päästesukelduja [kes jääb tuukrikella]. Üks sukelduja peab olema abiks juhul, kui midagi juhtub. See on nõue Arbetarskyddsstyrelsen-ist (töötajate kaitse ministeeriumist).

JR: Kui kaugele Te laeva vööriosast sukeldusite?

HB: Ma sukeldusin laeva ümber üksjagu. See on suur laev, ja nähtavus on umbes /osutab kätega/ 30 sentimeetrit, isegi täisvalgustusega. Seal põhjas on palju osakesi, mis muudavad vee sogaseks.

Minu mõlema sukelduse eesmärgiks oli välja selgitada vigastused laeval, kas laeva kere oli terve, kas erinevatel tekkidel, reisijate tekil oli auke. Kas laeva ümbrusesse oli jäänud inimkehasid.

Üks kolleegidest tõi kaptenisillalt välja ka laeva logiraamatu ja andis selle üle Päästeteenistuse (Räddningsverket) esindajale. Nad tahtsid näha, muidugi me arvasime nii, et oli väga tähtis neile teada anda sellest suurest august laeva keres. 

JR: Kellele Te sellest ette kandsite?

HB: Päästeteenistuse (Räddningstjänsten) esindajale, ta nimi ei tule mulle hetkel meelde.

UUS! Intervjuu II osa:
http://www.elaestonia.org/index.php?module=lingid&link=304

* Håkan Bergmarki ülemuseks oli Rootsi mereväe kapten Lars Mikael Gustavsson.

Kui prokurör Margus Kurm soovis Stockholmis käies eelpoolnimetatud kapteniga kohtuda, keeldus viimane sellest.

Lisa: Lars Ångström palub Rootsi justiitskantslerile kirjutatud raportis uurida salajaste sukelduste kohta, mis toimusid vahetult pärast Estonia hukkumist (inglise keeles)
http://de.geocities.com/tmxdiver/Raport.pdf

Intervjuu allikas: Sven Aneri ESTONIA-brevet Nr. 2, 17. nov. 2005

Margus Kurmi raportist:
http://heiwaco.tripod.com/estnews1.htm

25. Nagu varem öeldud, ametlikult on toimunud ainult üks tuukritega sukeldumisoperatsioon, 2.-5.12.1994. Komisjoni valduses on aga videokassett, millele on salvestatud intervjuu isikuga, kes väidab, et ta osales tuukrina laevavraki juures toimunud tuukriuuringutel juba mõned päevad pärast õnnetust. Tema ülesandeks oli uurida ja filmida laeva vööriosa, kust ta avastas laeva paremast pardast suure plahvatuse tunnustega augu. Auk oli pikliku kujuga, hinnanguliselt umbes neli meetrit kõrge ning ulatus nii veepiirist alla- kui ülespoole. Komisjoni esimehega nimetatud isik kohtuma ei nõustunud, väites, et sellest asjast rääkimine on talle vaid pahandusi tekitanud.