Jutta Rabe intervjuu leitnant Håkan Bergmarkiga

II osa

JR: Kes teid sealt Päästeteenistusest (Räddningsverket)  juhatas?

HB: Jah seal oli üks ülemus.

JB: Ja tema oli ka see, kes teid juhendas?

HB: Ja, kuid ta ei olnud otsene ülemus.

JB: Kas see ülemus jagas teile käske?

HB: Meile mitte. Me olime otseselt /ei kostu/ käsu all. Me ei tohi nimesid mainida, kuid üks rootsi mereväe kapten (hiljem tuvastatud kui kapten Lars Gustavsson – toim.) vastutab ametlikult meie eest. Kuid tema oli mandril. Me pidasime temaga mitmel korral raadiosidet; rääkisime praktilistest asjadest. Taktikalistel põhjustel veeti meile abiks valged jooned, mille järgi [vee all, halva nähtavuse korral] orienteeruda.

JR: Aga kes teile juhtnööre jagas?

HB: Ainult Päästeteenistuse (Räddningsverketi) ametnik. Juhtivtöötaja või tema alluv…Ma arvan et see on poliitiliselt tehtud otsus, kes üht või teist teeb. Ma ei räägi ametlikust /valitsusest?/, ma tean et see on nende ülesanne, kui on juhtunud aatomiõnnetus, või tankeri kütusetsisternid lasevad läbi. Päästeteenistuse ülesanne on aidata organisatsioone päästetöödel, puhastada sündmuskoha ümbrus või misiganes. Ja tavaliselt, kui midagi kaldal juhtub, midagi mitte väga keerukat, siis teevad selle töö tavaliselt ära tuletõrje ja politsei. Hullemate juhtude puhul kutsutakse välja /spetsiaalabi mereväest?/ sest need on inimesed, kes on treenitud sukelduma. Näiteks Estonia juhtumi puhul.

JR: Kuidas te oma raporti esitasite, kas kirjalikult või?

HB: Ei, tegime salvestused audio-video lintidele. DDC/?/ must-valgetele lintidele, ei ole mõtet filmida värviliselt, see ainult moonutab pilti rohkem. Ja need lindid allkirjastasime, koos aja koodiga. EBU ajakoodiga, tähendab lisatekstiga, et näiteks lint number üks, 20-minutiline lint ja andsime need /ülemusele/ üle.

JR: Ja võime oletada, et olite augu läheduses oma mõnda aega…

HB: Jah.

JR: /Ja selle/ ümbrus. Kas võiksite kirjeldada, oli see auk sügav?

HB: Justnagu sügav haav, nägi välja nagu tüüpiline plahvatusauk. Olen lõhkeainete alal hästi treenitud ja tean täpselt kuidas plahvatus laeva metallil välja näeb. Näeb täpselt nii välja, nagu oleks kuul läbi plekkpurgi lastud. Augu ümbrus näeb välja nagu roosilehed. Keerutatud metall.

JR: Kui suur see…auk oli?

HB: Raske öelda, kuna ma ei näinud seda täies suuruses halva nähtavuse tõttu. Kuid mul ei olnud probleemi sellest koos sukeldusvarustusega läbi mahtuda… laeva sisse … tõsiselt, mitte mingit probleemi. Piisavalt suur selleks…suur, ütleks et umbes 4-5 meetrit pikk ja – see ei ole ümmargune, rohkem nagu selline /näitab kätega/ natuke pikergune. Ja on ka raske öelda mis suunas see auk jookseb, sest ESTONIA on nagu kald-toengus, on raske täpselt öelda, mis on üleval, mis all. Raske on öelda, kuidas ta seal täpselt on.

Selleks meid kutsutaksegi, sest me kasutame valgeid plastmassist kette, mida on [suures sügavuses] hästi valgustusega näha. Paigaldame need nii, et sa ise tead, kus on laeva esiosa ja kus nina, raske on sukelduda halva nähtavusega. Nähtavust halvendab ka sügaval olles saadav lisaeffekt, mis mõjub sulle nagu oleksid veidi purjus.

JR: Kas te mäletate, mis värvi see auk oli? Kui kõrge?

HB: See algab vee piirist allpool ja läheb natuke üle vee piiri. Algab sinisest osast (paistis mustana) kuni üles laeva valge osani.

Nii me jõudsime omavahel kokkuleppele, et see algas alt auto tekilt, mis on just natuke allpool laeva vee piiri. See on mind kogu aeg imestama pannud, oled sa siis meremees või kes iganes, miks tehakse auto tekk allapoole vee piiri?

JR: Kas läksite sealt läbi autotekile?

HB: Ei. Meil ei lubatud. Range käsk oli mitte laeva siseneda. Mõned sukeldujad said käsu minna kaptenisillale, et leida mingeid dokumente ja muud. Ma ei osalenud selles sukeldumises, ma olin siis reservsukelduja. Palju ootamist oli dekompreseerumise pärast. Ma tean teisi sukeldujaid, kes käisid vaatamata käsule autotekil.

JR: Kas mäletate, mida teised ette kandsid? Ka need, kes kapteni sillal käisid?

HB: Sillal käijad kandsid ette, et nägid seal ümbruses paari inimest.... ja neil oli käsk neid mitte puutuda, vaid leida laeva logiraamat, mille nad ka leidsid, ja siis lahkusid kiiresti. / Raske on/ sukelduda keset surnukehi.

JR: Kas te nägite mõnda surnukeha?

HB: Kahte surnukeha.

JR: Kahte?

HB: Ja, kahte. Muul juhul oleks rohkem näinud, kuid nähtavus oli halb. Isegi valgustusega ei olnud lihtne näha kõigi nende hõljuvate osakeste pärast. See osa merest on väga reostatud, maailma meredest kõige reostatum osa.

JR: Need teised sukeldujad autotekil, mida nemad ette kandsid?

HB: Nad kandsid ette, et ei näinud halva nähtavuse tõttu palju. Nad ütlesid, et nägid tagurpidi ja keerdus autosid. Ja riiete jäänuseid, traagilisi asju, ka surnukehi seal ümbruses hõljumas...

JR: ...autotekil?

HB: mm...seal olid järelikult inimesed, kui laev uppus. Autotekk oli ju loomulikult...kõikjal metalli täis, puruks igaltpoolt – sinna oli ohtlik sisse minna. Kui siseneda sellisesse plahvatus-auku, teravikud võivad sind tabada, peab olema väga ettevaatlik, et ei lõikaks läbi kommunikatsiooni kaablit, või õhutoru, või midagi sellist. See on väga ohtlik. Pluss meil ei olnud lubatud sinna minna. Teised tuukrid on käinud ka reisijate tekkidel. Nõue oli, et ei tohtinud minna sügavamale laeva sisse kui 10 meetrit.

Nad raporteerisid tohutut inimtragöödiat, palju surnukehi igal pool, kangestunud, suremise hetkel olevas asendis. Ei ole eriti meeldiv tuua välja surnukehi ookeani sügavustest, kui nad on võib olla ainult paariaastased. Ma ei ole sellega kunagi ära harjunud, keegi ei harju sellega ära.  See on väga õudusttekitav tunne, kole. Ja ma olen tundnud seda tunnet, kui mul tuli ükskord veepõhjast väike uppunud beebi välja tuua, see mõjub väga ahastavalt. Raske on seda tundetult võtta. Ma tean oma kolleege ja tuttavaid, kõik nad elavad seda samamoodi raskelt üle. Iga kord, kui saame väljakutse merre kukkunud lennukit välja tuua, või midagi sarnast - sama tunne oli ka ESTONIAGA muidugi.

JR: Kas selle augu juures oli ka teisi?

HB: Ja.

JR: Kui mitu?

HB: Seal oli vähemalt 10 inimest, kes ei olnud Räddningstjänstenist... kas monitori ees või siis kaamera taga. Vähemalt 10, kes nägid auku. Kuid on ka inimesi, kes sukeldusid sinna aasta hiljem ja tegid ettekanded. Nad olid seal teistel eesmärkidel, neil olid seal sugulased.

JR: Kui sügav see oli?

HB: Kui sügav? Mis sügavuses?  Umbes 92 meetrit. Kuna laev lebab külili, siis kere ei lähe ei sügavamaks ega madalamaks, samaks jääb, umbes 92 või 91 meetrit.

On võimali ka näha – oleks väga lihtne, kui on ligipääs filmilintidele, oleks lihtne – igal lindil on sügavus märgitud, on ka indikaator, mis määrab esemete umbkaudse suuruse. Mõõteriba on filmimisel lindile jäädvustatud. Seda tehakse alati, orientatsiooni mõttes.

Probleemiks on, et vee all, kasutades maski, tunduvad kõik asjad kolmandiku võrra suuremad. Tuuker, teades seda, on alati esimesel pilgul, et, Ohhoo! see on 10 meetrit, kui tegelikult on see ainult 7. Kuid me arvestame sellega.

JR: Ja teie...

HB: ...seda on lihtne märgata, kui midagi on puudu, näiteks, aeg-koodi on raske võltsida. Kui midagi on puudu, on see kohe näha.

JR: Kas tuleb meelde, millal see operatsioon algas?

HB: Alustasime laupäeva hommikul /1. oktoobril 1994/ see on siis laeva uppumise järgsel nädalal. Mis kell, ei ole aimu. Algas,.... ei saa täpselt öelda, kahjuks. Mul on küll tuukri raamat, kust ma saaksin selle välja otsida.

JR: Ok. Nüüd võime teha kohvi pausi. Ja siis läheme tagasi algusesse, kuna unustasime midagi, ja siis võime jätkata, kus pooleli jäi.

HB: Ok. Asjaga tegeles ka Ines Uusmann, kes oli tol ajal kommunikatsiooniministriks, üks Räddingsverketi ülemus, Sjöfartsverketi ülemus ja valitsuse tasemel inimene, kes vastutas raadiokommunikatsiooni eest. / Mida Bergmark ütleb, on see, et loomulikult olid kõik need inimesed ESTONIA katastroofiga seotud – Sven Aneri kommentaar/

HB jätkab: Selle sukeldusega seondus palju imelikku. Mingil hetkel me isegi tegime asja üle omavahel nalja, et ärme üldse annamegi neid linte neile, nad tahavad nagunii kogu selle loo kinni mätsida. Kuid arvasime siiski et, nii hull ei saa see asi olla.

JR: See oleks imelik teha olnud?

HB: Seda küll, kuid vaadake, mis juhtus selle 137 Whiskey klassi vene allveelaevaga, mis mingi vea tõttu sattus Rootsi mereväe salajase peastaabi ette. Sama asi juhtus ka seal. Ainult, et tol ajal oli teine peaminister, kes püüdis samuti öelda, et midagi kummalist ei juhtunud.

JR: Läheme tagasi Ines Uusmanni juurde.

HB: Jah, tema – nagu mina aru saan, kuidas rootsi on üles seatud, et iga sellise asja puhul ütleb viimase sõna peaminister. Kuid ma arvan, et enamus kohustustest oli antud üle Ines Uusmannile, arvestades tema töökohta kommunikatsiooniministrina.

Kuulsime näiteks ütlusi nagu “too need lindid siia”, “mis nendel lintidel näha on”. Kuulsime igasuguseid asju, kuulsime tihti [mandriga peetud] dialogist ühte poolt. Meil ei jäänud muud üle kui seda kuulda, kuna olime keset merd kokku pressitud ühe ja sama väikese aluse peale.

Kuulsime ühte kõnelust, millest saime aru, et nad ei kavatse sellest, mis tegelikult juhtus iialgi kellegile rääkida.  Ametlik seisukoht on kogu aeg olnud, et visiiriga oli midagi valesti. Ei laevaga pidi midagi viltu olema. See oli see, mida me kõigilt kuulsime. Pidime minema mitu korda alla, et kontrollida mehhanisme – visiiri lukustusmehhanisme.

Visiiri kohta polnud mingit raportit, et see oleks olnud vigane või mõranenud või midagi muud: see lihtsalt lendas plahvatuse tagajärjel eest ära. Mida on keeruline selgitada. See on poolkera kujuline visiir. Ja see on sama igat tüüpi laeval. Paljudel laevadel maailmas on avatav visiir. See on tavaline disain.

    Kui sa lähed otse vastu laineid tormis, laine jõud jagatakse ilusasti igas suunas laiali, selline risk, et laine võiks visiiri avada või eest ära lüüa, puudub. See on väga ebaloogiline, võib olla laine pisut lööb seda, kuid siis kiilub visiir kinni ja seda on hiljem raske avada. See oleks ebaloogiline...

JR:  Kas teil ei olnud tunnet, et püüti leida midagi, mis augult tähelepanu eemale viiks?

HB: See oli meie kõigi arvamus. [Meile öeldi]…Mine uuesti alla, palun filmi veel hüdraulikat eesosas, palun kas sa ei filmiks lukustust veelkord, katsu käega kas seal pole kuskil mõra… Muidugi ei tundunud tol momendil selles midagi imelikku, et nad tahtsid igasuguseid detaile teada ja uurida…teha kindlaks, et plahvatus toimus. Meile näis, et see oli kahjustuse põhjuseks.

JR: Kui te filmisite ja vaatasite....seda plahvatuskohta, kas ei olnud näha mingeid teisi plahvatusele viitavaid asjaolusid?

HB: Ei, kuid seda oleks olnud võimalik teha. Kui sa oled saanud lõhkeaineid käsitleva  koolituse, on seda lihtne välja selgitada, võttes proove kohtadest, mis viitavad plahvatustele. Saab kindlaks teha, mis tüüpi lõhkeainega on tegemist, tuuma või dünamiidiga jne. Seda saab täpselt kindlaks teha, kui uurimist õieti korraldada, igasuguse õnnetuse puhul, ilma igasugu probleemita, kus lõhkekeha oli ja kuidas see plahvatas. Kuid siis peab selleks olema vastav ajend, et neid detaile avalikustada. Kui sellist informatsiooni ei taheta avaldada, siis seda ei tehta...

Sven Anéri järelsõna:  ESTONIA-brevet nr. 2 avaldas oma 2005.a. 16. nov. numbris esimesed 30 minutit Jutta Rabe kahetunnisest video-intervjuust leitnant Håkan Bergmarkiga. ESTONIA-brevet on samuti tõestanud, et leitnant Håkan Bergmark on see isik, keda ta väidab olevat. Samuti, et mees võttis osa väga varajasest ja väga salajasest tuukrite osavõtul korraldatud sukeldusest ESTONIA vrakile, mis algasid 30. septembril 1994. a.

   Sellest sukeldusest ei räägi rahvusvahelise uurimiskomisjoni JAIC-i aruanne mitte midagi. Muud sukeldused loetakse üles, kuid mitte seda, mis korraldati uurimislaevalt “URD”. Nendest 20-minutilistest filmidest, millest Håkan Bergmark räägib, pole keegi kuskil aru andnud.

   See ESTONIA keres olev suur auk, millest Håkan Bergmark räägib ja sukeldus, millest ta osa võttis, näitab, et Rootsi riik kui õigusriik on mõranemas.

Intervjuu I osa:
http://www.elaestonia.org/index.php?module=lingid&link=303